Viimane Harlemi hipi - SAMUEL R.DELANY



– Pekka Markkula –

See on vabas vormis essee Samuel R. Delany’st. Kui olete tunnetanud siin mingit akadeemilist haaret või teaduslikku lähenemist, kontrollige, kas kuulate õiget kanalit ja kui, siis tagastege oma vastuvõtja valmistajale. See on nimelt täiesti subjektiivne lähenemisviis mehe teostele.
Ma ei ole eriti süstemaatiline science fictioni lugeja, kuigi see moodustab 90% mu loetud kirjandusest. Seetõttu ei maksa imestada, et komistasin Delany toodangule täiesti juhuslikult. Mitu aastat tagasi sattus mu kätte ta teos “Dhalgren” ja olin kadunud mees. Seejärel olen raamatut mitu korda lugenud ning ikka ja jälle vaimustunud. (Olen pakkunud teost ka tõlkimiseks, kuid seni on kirjastuse finantsosakond idee tõrjunud. Põhjust mõistab igaüks, kes on raamatut näinud/lugenud: ingliskeelsel väljaandel on “ainult” 879 lehekülge. Viimane osa – umbes kolmandik raamatust – on küljendamise meistritöö ning raamatust ei leia mõistlikku kohta, kust seda võiks kaheks köiteks jagada. Kuid lootusega on hea elada.) Aga “Dhalgrenist” veel edaspidi.
Pühas innus hankisin endale veel ühe Delany paksu raamatu “The Fall of the Towers”, mis oli algselt avaldatud kolmes eri köites. Saadud pettumus lõpetas mu Delany-vaimustuse päris kauaks. Aeg-ajalt “Dhalgreni” lugedes kogesin uuesti naudingut Delany loomingust.Vahepeal lugesin läbi ka “Nova”, kuid kui proovisin paar aastat hiljem meenutada, mis seal õige juhtus, märkasin, et ma ei mäletanud teosest midagi.
Impulsi selle artikli kirjutamiseks andsid mulle kirjastuse majanduseksperdid, kes ei võtnud “Dhalgreni” oma nimekirja. Otsustasin, et küllap mehelt leidub midagi, mis nende peakoludesse läheb ning kogusingi Koponeni soosival toel kogu Delany raamatutena avaldatud toodangu lugemiseks. Ja sealt leiduski võti: õhukesevõitu kioskiromaan “Heavenly Breakfast”. Neile, kes on lugenud George Orwelli samalaadset raamatut “Down and out in Paris and London”, ei pea seletama loo olemust. Teile teistele: kõne all on pooldokumentaalne aruanne mehe noorpõlveaastatest Harlemi hipikommuunides. Soovitan igaühele – ma ka mõtlen IGAÜHELE – Delany’st huvitunule seda kõigepealt lugeda, või vähemalt lõpuks nüüd. Ilma seda lugu tundub mehe toodang nagu kohv ilma konjakita.
Samuel R. Delany on sündinud 1942 New York’is Harlemis (mis on juba selge) esimesel aprillil (mille tähendus avaneb edaspidi) ja ka kõige lihtsameelsem puupea peaks suutma siit juba järeldada, et mees on ju neeger! Minul kulus selleks kümme aastat. (Ja olen valmis vastu lõugu andma igaühele, kes söandab mind nimetada rassistiks.) Ta õppis loodusteadusi Bronxis ja kirjutas samal ajal luuletusi kultuuriajakirja “Prometheus”. Delany avaldas oma esimese raamatu “The Jewels of Aptor” küpses, üheksateistaastases eas ning ees seisid rännuaastad. Algul piki USA-d, siis Kreeka ja Istanbul jne. Sam teenis elatist juhutöödega ning tegi meeletul hulgal märkmeid, jäädvustades paberile oma rännumuljed. Ja mitte asjatult nagu edaspidi selgub. Raamatuid – mõned neist üsnagi tüsedad – tuli nagu konveierilt, peaaegu raamat aastas.
Ma ei hakka siin analüüsima tema toodangut raamat-raamatult – ma, kurat võtaks, ei viitsi ja vaevalt mulle selleks siin ka ruumi antaks. Seevastu püüan selgitada omast seisukohast, milline on mehe olemus nii kirjanikuna kui ka oma sugupõlve esindajana.
Samuel Delany – reageerib ka hüüdnimele Chip – on üsna spetsiifilis- tüüpiline segu hipist, müstikust ja tarkpeast. Ta näib olevat üks harvadest kirjanduslikest (või teiste kunstialade) tüüpidest, kes rabelesid välja hipikommuunide uimastiaurudest, säilitades siiski kaine mõistuse. Ta on suutnud uskumatult toredalt kasutada selleaegseid kogemusi ja vaateid. Pealegi selle näivad tal olevat kadestamisväärsed teadmised loodusteadustest ja filosoofiast, mida ta ka kasutab viisil, millist ma ei ole sageli kohanud. Selle asemel, et lugeja jätaks tüdinuna paar peatükki vahele, meelitab/sunnib ta viimase mõtisklema. Delany on küllaltki raskepärane, et panna mõtisklema, aga mitte nii arusaamatu, et lugemine läheks üle mõistuse raskeks.
Teisalt on tas tubli annus napsivenda, unistajat ja müstikut. 60-ndate aastate noorsoo põhikujudeks olid hipid, muusikud, põrguinglid ja teised nupust nikastunud (kel kruvid lõdvemini kinni). Samad tüübid leiduvad peaaegu kõigis ta raamatuis. Sellesse rühma võime liigitada ka ehtameerikaliku kangelase – Captain America, Terasmehe jne. – kelle positsioon ameerikalikus mõtlemises on nii stabiliseerunud, et vaevalt seda ükski kirjanik –seda enam SF-kirjanik – suudab vältida.
Enamik kirjanikest kirjutab end ju oma lugudesse sisse. Kui just mitte peategelaseks, siis vähemalt jutustajaks. Samueli autoportreeks on tüüp, keda võib leida nii mõneltki kirjanikult: hooletu rändur ja õhulosside ehitaja, sell, kes ei hooli millestki, kuid saab hakkama igas olukorras. Samuelile on selle kuju prototüübiks olnud Tarot- kaartide ülemtrumpide esimene kaart: The Fool, Le Mat, The Jester, The Joker (ainus Tarot- kaartide ülemtrump, mis on säilinud ka praeguses kaardipakis. Ja nagu tõdeti, on Samuel sündinud esimesel aprillil= All Fools’ Day.) See kaart esindab vastsündinu kombel süütut nautlejat, kelle iseloomu kujutab üsna hästi kaardi illustratsioon. Sellel sõrmitseb harfitaolist pilli nooruk, kes muretult tantsiskleb piki mäekülge kulgevat rada, märkamata, et seisab kuristiku serval. Ta jalgu näksib mehikese truu kaaslane, koer, kes püüab peremeest hoiatada ähvardavast ohust.
Samuel ei rahuldu kõlupea rolliga, sest tas on ka suur annus järgmisest ülemtrumbist, Võlurist, kus sellesse nooruse süütusesse on kleepunud juba suur kogus potentsiaalset, kuid veel süstematiseerimata teadmist. Kuid see on alles hilisemates teostes ilmnev areng.
Igaüks Tarot kaarte tundev võib tõlgitseda Delany raamatuid (just nende ilmumisjärjekorras) ülemtrumpide olemuse valgusel ja võin kinnitada, et saate kogeda üsna toredaid seoseid. Tarot kaardid mängivad üsna suurt osa teoses “The Einstein Intersection”, mis võitis Nebula auhinna 1967.
Kõige selgemal kujul esineb see süütult rumal otsija just teoses “Dhalgren”. Täpsustamata põhjustel hävitatud linna saabub noormees, kes ei tea isegi oma nime. Ta kohtub seal erinevate inimestega, kes oleksid nagu kokkukorjatud kirjaniku noorusest: ühistegevust üritavad hipid, põrguingleid meenutavad skorpionid, hirmust jäigastunud keskklassi valged, kes ei taha tõele näkku vaadata, oma getosse kapseldunud mustad, heategevust harrastavad usklikud ja dekadentsed rikkad, kes kaitsevad end relvadega kuid kelle arvates näiteks skorpionid on nii aaarmsalt pikantsed ja põnevad. Sellest tabavamat ameerika suurlinnaelu kirjeldust ei leia isegi koeraga otsides.
Samuel ei loobu joker’i osast isegi siis, kui ta viib oma kirjanduse kosmosesse. “Fall of the Towers”, “Babel-17”, “The Einstein Intersection”, “Nova”, “Triton”,... Kõigis neis tabame ta samas rollis.
Ka miljöökirjeldusel kasutab Delany seda materjali, mida ta on oma reisidel üles märkinud. Kreeka saarestik ja Istanbul on mitmes ta teoses kas mainitud oma nimega või on neid kerge ära tunda. Ka “Dhalgrenis” esinev Bellona linn (loe: New York ning eelkõige Harlem) on teadagi paljukasutatud kuliss sündmustele.
Esitatust võiks saada sellise pildi, et kõne all on mingi variatsioon teemast “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” (mis iseenesest on võimas teos), kuid Delany ei ole ainult ekslev rändur. Just siis kui lugeja on niiviisi mõtlema hakanud, kisub kirjanik lugejalt vaiba jalge alt ning heidab nii sügavat filosoofiat või asjatundlikku teadust, et lase aga olla. Üks tema sageli korduvatest mõtetest on teooria universumist ja ajast, mis on suletud vääriskivi sisse. Paljude arvates on ta kuulsaimaks novelliks “Aye, and Gomorrah”, kuid vähemalt sama tuntud on eelmise kombel Nebula auhinna võitnud “Time Considered As a Helix of Semi-Precious Stones”, mis sisaldab selle mõtte ammendavat seletust. Ma ei taha väita, et ma mõistaksin täiesti, mida mees oma teooriaga tahab öelda, aga huvipakkuv see on. Teisalt mängivad need klaasitükid nii mõneski teoses üsna keskset rolli. Esimest korda komistab lugeja nendele juba ta debüütteoses “The Jewels of Aptor”.
Ja sellest raamatust jõuame veel ühe Delany kirjanikuomaduse juurde: tas on suur annus muinasjutuvestjat. “The Jewels of Aptor”-it lugedes on võimatu seda mitte võrrelda Tolkieniga. Nii lähedal seisavad “Sõrmuste Isand” ja “Jewels of Aptor” teineteisele. Neist kahest teosest võib leida isegi teineteisele vastavaid tegelaskujusid: Urson/Boromir jne. Olin juba valmis halvustavalt mühatama, kui märkasin täpsustada avaldamis- ja copyright- aastad. Delany avaldas oma teose 1962 ja Tolkien 1965. So there!
Võib-olla peab mõni lugeja nii selgelt põhjalikult ja läbinähtavalt oma kogemusi kasutavat kirjanikku igavaks ja piiratuks, selleks võib tal olla täielik õigus ja võb-olla ka põhjust. Mulle on Delany teoste lugemine kujunenud siiski köitvaks salapolitseimänguks ja teiseks – mis on eriti tähtis – see on suurepärane juhis algavale kirjanikule, kuidas seda saab teha oskuse ja pieteeditundega. Pealegi on see uskumatult mõnus: proovige kasvõi kokku lugeda mitmes Delany teoses esineb sell, kes on kaotanud/visanud minema ühe oma kinga. Aga veelkord: enne kui alustad/loed uuesti mehe raamatuid, muretse endale “Heavenly Breakfast”. See on galaktiliseks võtmeks Samuel R. Delany toodangule.

Ajakirjast “Aikakone”(1/1986) tõlkinud Arvi Nikkarev.

Pekka Markkula (1948- 1998) oli Soome üks viljakamaid ja väljapaistvamaid ulmetõlkijaid. Enam kui kolmekümnest tõlgitud romaanist olgu mainitud Delany “Nova”, Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”, Sheckley “Status Civilization”, Sturgeoni “More than Human”, viis Harrisoni Terasroti sarja raamatut, neli Asimovi teost jne. Ta on tõlkinud ja raadiole seadnud kümme ulmekuuldemängu. Raske on tõlkida Markkula artiklite sädelevat stiili, aga püüan ka edaspidi mõne vahendada.