Harlan Ellison: (au)hinnatuim ulmekirjanik

Harlan Ellison, ulmekirjanikest kõige rohkem auhindu pälvinu, on eesti lugejale täiesti tundmatu. Ta on oma loomingu eest saanud üheksa Hugo' auhinda, kolm Nebula auhinda, viis ameerika õuduskirjanike poolt väljaantavat Bram Stokeri auhinda (üks neist elutöö eest 1996) ja kaks Edgar Allan Poe auhinda detektiivkirjanduses. Lisaks nendele on teda peetud Rahvusvahelise PEN- klubi Hõbesule Auhinna vääriliseks ja 1995 premeeriti teda esimesena Horror Worldcon'il austava nimetusega "Elav Legend". Ellison on ka ainus Hollywoodi stsenarist, kellele on antud neli auhinda aasta parima käsikirja eest. Ta on saanud muidki auhindu, nagu The World Fantasy Award, The British Fantasy Award jne.

* * * * *

Harlan (Jay) Ellison sündis 1934. aastal Ohio osariigis Clevelandis. Ta jõudis õppida oma kodulinna ülikoolis 18 kuud, kuid siis soovitati tal lahkuda. Üheks põhjuseks oli tulevase kirjaniku jõhkrus professor Sheddi vastu, kes oli Ellisonile öelnud, et tol ei ole kirjanduslikku annet. Ellison oli tollal tugevasti seotud fandom'iga, kirjutas Clevelandi Ulmeühingu ajakirjale Science-Fantasy Bulletin jutte ning võttis hiljem mõneks ajaks selle toimetamise enda peale.

1955. aasta hiliskevadel oli Harlan Ellison juba New Yorgis ning elas mõnda aega Lääne 114. tänava majas, kus ka Robert Silverbergi tollane elupaik. 1977. aastal iseloomustab Silverberg noort Ellisoni kui ebakindlat, riiakat, erakordselt auahnet ja üliliikuvat isikut, kes domineeris igas seltskonnas. Peaaegu sedasama võiks öelda novellide kohta, mis ta kuulsaks tegid, sest need lood peegeldavad ja võimendavad peaaegu moonutusteta autori sisemaailma.

* * * * *

Ellisoni esimene professionaalne novell "Jaaniuss" ( Glowworm) ilmus ajakirja Infinity Science Fiction 1956. aasta veebruarinumbris. Seejärel avaldati ta lugusid palju ning 1958. aasta lõpuks oli neid ilmunud üle 150. Paljud jutud olid tahumatud ja teistest autoritest mõjustatud, kuid sündis ka tõeliselt tugevaid novelle, nagu "Päästekabiin" ( Life Hutch, 1956), "S R O" (1957) ja "Hea naise viimane päev" ( The Very Last Day of a Good Woman", 1958).

Loominguline viljakus sundis Harlan Ellisoni kasutama pseudonüüme. Mainime mõned neist: Sley Harson (koostöös Henry Slesariga), Landon Ellis, Derry Tiger, Price Curtis, Paul Merchant, Jay Charly, Ellis Hart, Jay Solo ning Cordwainer Bird. Mõnikord kasutas ta ka kirjastuspseudonüüme Lee Archer, E. K. Jarvis ja Clyde Mitchell.

Pärast New Yorki tulekut hakkas Ellison Hemingway-vaimus oma teoste jaoks materjali koguma: ta liitus kümneks nädalaks valenime all Brooklyni Barons-nimelise jõuguga. See ajajärk andis talle paar kogumikku noorte vägivalda käsitlevaid novelle, romaani ja autobiograafia. Kirjandusliku suuna otsinguid kajastab ka romaan Rockabilly (1961, ilmus 1975 ümbertöödelduna pealkirjaga Spider Kiss). See raamat võib olla isegi maailma esimene rokkromaan ja räägib Elvise-taolise rokktähe tõusust ning langusest.

Kogumik Ellison Wonderland (1962) sisaldab kuusteist ulmenovelli, mis on kirjutatud peamiselt 50-ndatel aastatel. Kuldajastu vaimus köitvate lugude kõrval on ka kaks Ellisoni klassikasse kuuluvat novelli: "Kõik hirmu hääled"( All the Sounds of Fear,1962) ja "Hea naise viimane päev".

* * * * *

Pärast armeeteenistust kolis Ellison 1959 Chicagosse ning toimetas seal ajakirja Rogue Magazine. Alates 1962. a. elab ta Los Angeleses.

1963. aastast tegutseb Ellison edukalt TV-stsenaristina. Ta on teinud seriaale Route 66, The Alfred Hitchcock Hour ning kaks käsikirja sarjale The Outer Limits 1964. aastal. Üks viimatimainitutest Demon with the Glass Hand sai USA-s aasta parima käsikirja preemia. Ka Ellisoni Star Trek'i episood The City of the Edge of Forever võitis lisaks Hugo'le aasta parima käsikirja preemia. Ameerika Kirjanike Liit on neli korda tunnistanud ta stsenaariumi aasta parimaks (viimane kord "Kaotatud tunni paladiin", 1987) – see on läbi aegade parim saavutus. Kui võtame veel arvesse, et Ellison on olnud kirjanduslik konsultant kõrgetasemelisele seriaalile The Twilight Zone ja praegu teeb sedasama tööd väga populaarses ulmeseriaalis Babylon 5, siis on järeldus ühene: Ellison on Ühendriikide kõigi aegade parim stsenarist.

* * * * *

Klassikalise Ellisoni (1963-67) esimene kogumik on "Valujumal ja teised meelepetted" ( Paingod and Other Delusions, 1965), mille novelle ühendab valu ja ahastuse teema. Novell ""Kahetse, Arlekiin!" ütles Tikk-takk-mees" ( "Repent, Harlequin!" Said the Ticktockman, 1965) on üks enam trükitum ja enam tõlgitum ingliskeelne novell ning pälvis esimese teosena nii Hugo' kui ka Nebula auhinna. Ellison seletab loo teket sooviga kirjanduslikult vabandada oma kroonilist hilinemist. Novellis "Heidikud" ( The Discarded, 1959) on ohtlik viirus muutnud hulga inimesi jälkideks mutantideks. Inimkond lahendab oma julmuses olukorra Stalini mõttetera najal: "On inimene, on probleem. Kaob inimene, kaob probleem." Mutandid saadetakse suurele kosmoselaevale elama ja surema...

Hinnatud on ka järgmine kogumik "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma" ( I Have No Mouth & I Must Scream, 1967), mille niminovell on eriti silmapaistev. Jutu käekäik on selle poolest huvitav, et tuntud ulmekirjanik ja toimetaja Frederik Pohl lülitas ta 1967. aastal Hugo' võitnud teoste antoloogiasse, kuigi novell sai selle auhinna alles järgmisel aastal! Sedavõrd kindel oli Pohl loo tasemes ja sellele osaks saavast tunnustusest. Kogumiku teiseks pärliks on Pretty Maggie Moneyeyes (1967), kus mehi teenindav Maggie muutus ahnuse ja viha poolt juhitud armastusmasinaks. Südamehaige Maggie sureb mänguautomaadi ees ja tema hing siirdub masinasse. Ellison peab novelli üheks oma parimaks. Ta kirjutas juttu Las Vegase konditsioneeritud õhuga hotellitoas. Kuna tal oli komme kirjutada poolalasti, haigestus ta raskesse kopsupõletikku; loo mõningad osad kirjutas Ellison poolteadvusetus olekus. Aga hästi kirjutas!

Kogumik "Hirmu maalt" ( From the Land of Fear, 1967) kuulub samuti Ellisoni loomingu paremikku, kuigi enamik lugudest on kirjutatud eelmisel aastakümnel. Novellidest võiks eraldi ära märkida "Silma aega" ( The Time of the Eye,1959), mille Ellison kirjutas vastuseks oma tolleaegse naise sagedastele küsimustele, miks ta lood on nii sünged ja miks ta ei kirjuta kunagi armastusest. Tähtsad on ka Soldier (1957) ning selle TV- käsikiri. Ellison andis filmi Terminator (1984) tootjad plagiaadi pärast kohtusse ja kirjanik sai soliidse kahjutasu, sest film oli tõesti vändatud Soldieri stsenaariumi järgi.

* * * * *

Kuuekümnendate aastate keskel oli Harlan Ellison väga aktiivne: lisaks kirjutamisele koostas ja toimetas ta antoloogia "Ohtlikud visioonid" ( Dangerous Visions, 1967), mille 33 lugu mõjutasid oluliselt ulme edasist arengut. Uuendusmeelse antoloogia kõrgest tasemest räägib ka tõik, et selle kolm juttu pälvisid ühtekokku kaks Hugo' auhinda ja kaks Nebula auhinda (Samuel R. Delany Aye, and Gomorrah..., Fritz Leiberi Gonna Roll the Bones ning Philip Jose Farmeri Riders of the Purple Wage). Antoloogiale annab lisasära Ellisoni taba esitleda autoreid ja teoseid.

Ellison väidab, et ta ei kuulu ühtegi kirjanduslikku rühmitusse ega suunda, ometi seostatakse seda antoloogiat nn. "uue lainega" ( new wave) ameerika ulmes. Selle suuna esindajad (Delany, Spinrad, Sladek jt USA-s ning Moorcock, Aldiss, Ballard, Brunner jt Suurbritannias) püüdsid oma tegelaste sisemaailma kujutada tõepäraselt, lähendada ulmet mainstream-kirjandusele. Ka oli nende teostes märgata ühiskondlike probleemide (ülerahvastus, ökoloogia, poliitika räpasus jne) suuremat osakaalu. New wave sai alguse Suurbritannias Michael Moorcocki toimetatud ajakirjast New Worlds. Kirjutamispõhimõtetelt seisid "uue laine" lähedal ka R. Silverberg ning R. Zelazny.

1972. aastal avaldas Ellison 46 loost koosneva antoloogia "Taas ohtlikud visioonid" ( Again, Dangerous Visions). Sellesse kogumikku võttis koostaja vaid nende autorite lugusid, kelle jutte eelmises antoloogias ei olnud.

* * * * *

Ellison jõudis selle hiigeltöö kõrval avaldada ka oma loomingut. Tugevaks kogumikuks osutus 1969 ilmunud "Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames" ( The Beast That Shouted Love at the Heart of the World). "Poiss ja tema koer" ( A Boy and His Dog,1969) sai Nebula auhinna, aga suurepärased on ka "Proovi nüri noaga" ( Try A Dull Knife,1968) ja "Kildudeks, nagu klaasist paharet" ( Shattered Like a Glass Goblin,1968). Kogumikule nime andnud novelli peetakse Ellisoni üheks huvitavamaks (sai samuti Hugo' auhinna), olgugi et on raskesti mõistetav. Jutu tuumaks on teadlase Semphi draama, kes Universumi "keskmes" leiab mooduse meeletuse väljafiltreerimiseks elajast. Kõik peab siiski olema tasakaalus: et päästa tulevik, tuleb reostada minevik. Hullumeelsuse ja meeletusega ujutatakse üle kõik mineviku ajastud ja rahvad. Heastamaks oma leiutisega tekitatud kurjust, saadab Semph koos elaja meeletusega minevikku ka oma olemuse. Lühikeses loos vaadeldaksegi elaja ja Semphi olemuse mõju inimajaloo üksikutel momentidel. Viieteistkümnest selle kogumiku loost on käesolevasse eestikeelsesse kogusse koondatud üksteist.

1971. aastal ilmus kõvakaaneline kogumik Alone Against Tomorrow, mis sisaldas varasemates kogudes ilmunud novelle. Samal aastal avaldas Ellison ka koostöönovelle sisaldava Partner in Wonder. Üsna palju häid jutte on 1974. aasta kogumikus "Lähenev unustus" ( Approaching Oblivion). Meeldejäävamateks lugudeks on kübererootiline Catman, totalitaarses Ameerikas viimase radikaalse tudengi võitlust kujutav Silent in Gehennah ning Knox, mis kujutab tavalise inimese muutumist rassistliku ja totalitaarse ühiskonna tööriistaks. "Läheneva unustuse" üldine tase jääb alla Ellisoni parimatele kogumikele.

* * * * *

Seejärel ilmuski juba suurepärane "Surmalinnu lood" ( Deathbird Stories: A Pantheon of Modern Gods,1975), kus mitmed ta parimad varem ilmunud (näit. Pretty Maggie Moneyeyes) ja sügavad uued jutud ( Deathbird, Basilisk jt) on paigutatud tsüklisse, mis on määratletud inimese suhtega jumalatesse ja hirmu. Novellis "Piitsutatud koera niuksed" ( The Whimper of Whipped Dog,1973) ründab naispeategelast tema oma korteris murdvaras. Naine pöördub appihüüdes linnas valitseva vägivallajumala poole: "Võta tema, mitte mind!" Selles loos jääb võitjaks nõrk naine, kelle palve tagajärjel saab tast vägivallajumala alluvuses oleva New Yorgi täieõiguslik elanik. Novell sai Edgari auhinna. Väga sügava mulje jättis ka novell Basilisk (1972), milles Vietnamis piinamiste ajal murdunud (ja kannatustes kummaliselt muutunud) ning sõjasaladused reetnud kapral naaseb kodulinna. Ta kohtab vaid põlgust ja viha, teda pekstakse ning lõpuks tahetakse hukata. Kuid kas hukkamõistjad suutnuksid ise taluda neid piinu? Sellele annab novell imelise lahenduse. "Surmalinnu lood" sisaldab ka kaks Hugo' auhinna võitnud jutustust.

* * * * *

Heaks kogumikuks on ka 1978.a. ilmunud "Kummaline vein" ( Strange Wine), milles mitme sünge ja liigutava loo hulgas mõjus kõige sügavamalt Croatoan (1975) – selle kirjutas Ellison pärast aborti, mille ta esimene naine tegi. Süngete fantasy-lugude kõrval on üllatavalt palju huumorit. Eriti mõnus on juudinooruki naisprobleemidest rääkiv Mom (1976).

Järgmine kogumik Shatterday (1980) jääb veidi alla sellistele tippkogudele nagu "Surmalinnu lood" ja "Kummaline vein", kuid sisaldab siiski hulgaliselt pärle. Jutt Jeffty is Five (1977) pälvis nii Nebula kui ka Hugo' auhinna ja räägib kahest poisist, kellest üks kasvab normaalseks täiskasvanuks, Jeffty aga jääb kogu eluks viieaastaseks. Süngevõitu on ka fantasy-novell Shatterday, kus mees kahestus sõna otsese mõttes.

Kogumikus Stalking the Nightmare (1982) on pooled lood avaldatud viiekümnendatel aastatel. Uutest on parim "Graal" ( Grail,1981), mis kuulub kindlalt Ellisoni tippteoste hulka. Novelli peategelane saab Vietnami sõjas oma surevalt armsamalt teada täiusliku armastuse graali olemasolust ning kabalistlikke musta maagia õpetusi selle leidmiseks. Mehe edasine elu on pühendatud graali otsimisele.

Kogumik "Mürgine kompvek" ( Angry Candy,1988) valiti avaldamisaastal 50 parima USA-s ilmunud raamatu hulka. See valik näitab, et Ellison on Bradbury ja Vonneguti kombel väljunud ulmekirjanduse raamidest ja leidnud koha laia lugejaskonna teadvuses. Vaadeldav kogu koosneb 80-ndate aastate novellidest ja 1969. aastal avaldatud lühiromaanist The Region Between. Jutustus "Viimse tunni paladiin" ( Paladin of the Last Hour,1985) pälvis Hugo' auhinna ja kujutab kahe üksiku väga eriealise mehe lähenemist, sõbrunemist. Novellis "Klaasikillud" ( Broken Glass,1981) on vaatluse all bussis sõitev naine, kes märkab, et keegi kaasreisija piilub tema teadvusse.

* * * * *

1993.a. ilmus Ellisonilt üle pika aja midagi toekamat, nimelt lühiromaan Mefisto in Onyx, mis kandideeris ka Hugo' auhinnale. Sel aastakümnel on Ellison vähem kirjutanud, novellide kvaliteet on siiski olnud kõrge. Novell "Mees, kes tõi Christoph Kolumbuse kaldale" ( The Man Who Rowed Christopher Columbus Ashore,1993) valiti enam kui 6000 jutu seast kogumikku "Aasta parimad lood", lugu "Vestlus Anubisega" ( Chatting with Anubis,1995) sai aasta parima õudusnovellina Bram Stokeri auhinna. Kolme ülaltoodud kirjatükki saab lugeda autori ainsast selle aastakümne kogumikust Slippage (1997).

Peab märkima, et uute kogumike kõrval on Ellisoni toodangut välja antud mahukate raamatutena. Üle 1000-leheküljeline on The Essential Ellison: A 35-Year Retrospective (1987). Alates aastast 1996 antakse välja 20-köitelist Ellisoni kogutud teoseid. Iga köite paksus on ca 600 lehekülge ning tänini on ilmunud kuus köidet.

Ülevaade kirjanikust jääks ebatäielikuks, kui jätta mainimata tema kaks esseeraamatut televisioonist: "Klaaslutt" ( Glass Teat,1970) ning "Veel üks klaaslutt" ( The Other Glass Teat,1975), mida müüdi mitu miljonit eksemplari ning mis on võetud televisioonispetsialistide kohustuslikku õppeprogrammi enam kui 200 Ameerika ülikoolis.

* * * * *

Ellisoni loomingut on tõlgitud peaaegu kolmekümnesse keelde. Raamatu kujul on seda saadaval prantsuse keeles (1), rootsi keeles (2), hollandi keeles (2) ja vene keeles (4, neist üks piraattõlge). Soome keeles on ilmunud kümmekond novelli erinevates ajakirjades ja antoloogiates.

Arvi Nikkarev