2009. a jaanipäevaks ilmuv Munk maailma äärel on Skarabeuse teine vene ulme antoloogia pärast Muumiat (2006) ning koosneb 9 novellist ja 2 lühiromaanist. Lisana on toodud Alan Kubatijevi essee vene ulme arengust eelmise sajandi viimasel veerandil.

Pea kõigis juttudes on maailm nihkes. Mis siis, kui…

…nõiad ja nõidumine on inimkonna järgmine arengutase? (Saatana väljaajamine)

…”Beatles” käis 1968. aastal salaja nõukogude allveelaevade baasis esinemas? (Kollane allveelaev ”Komsomolets Mordovij”)

…vana ettekujutus lamedast Maast polegi nii vale? (Munk maailma äärel)

…Tšapajev ei uppunudki Uurali jões, vaid asub veel pärast Teist Maailmasõda koos Maoga Jangtsed ületama? (Ujumine üle Jangtse)

…linnud võtavad võimu enda kätte? (Aga teie lennake, kuidas tahate)

…inkubaatorites on võimalik üles kasvatada mida tahes, isegi teisi inimesi? (Hamsik)

Kuigi teemad on erinevad, toimub tegevus alati Maal. Ja mõistagi on tegu 100% sotsiaalse ulmega. Vastuväiteid võib esile kutsuda Kubatijevi 45 leheküljene essee. Nii mõnigi lugeja oleks meelsamini nautinud niisama pikast ilukirjanduslikust tekstist, kuid ulmealast teabekirjandust pole kunagi liiga palju. Mulle endale meeldib maailmavaatelt ja kirjanduslikult märgatavalt rohem Gennadi Praškevitši kogukas essee Malõi bedeker po NF, milles on 340 lk ja sellest pooled ulmekirjanikest. Kuid 170 lehekülje adapteerimine 40 leheküljeks olnuks liialt suur töö (ja pole teada, kas kirjanik sellega üldse nõus on).

Järgmisel aastal avaldab Skarabeus Kir Bulõtšovi kolmest lühiromaanist koosneva kogumiku.