ROBERT SHECKLEY

fantaseerijast pragmaatik

– Pekka Markkula –

Mul ei ole kunagi olnud au kohata Robert Sheckley't. Kahju. Mulle meeldivad ta lood. Mitte kõik, kuid enamik. Tunnen ta vastu sümpaatiat, kuna mu lähim kontakt mehikesega piirdus kirjavahetusega ta endise naise Abbey Sheckley'ga perioodil, kui hangiti romaani "Status Civilization" avaldamisõigust. Oli see vast kohutav ja ahne eit. Ta nõudis kaks korda kõrgemat hinda, kui maksti näiteks järgmiste raamatute õigustest: Brown "Martians, Go Home", Simak "Way Station" või Adamsi "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas". Ma rääkisin isegi paar korda telefonitsi auväärse eks-prouaga. See ei parandanud kuidagi muljet. Ja ei maksa sugugi imestada, et Robertil oli nii tugev reisikirg. "Options" romaani lühikeses tutvustuses oli too väljendatud tabavalt: He (Mr. Sheckley) lives in New York and has a great lust for travelling – when not on a trip, he is always planning the next one. Seda teeks ka mina, kui kodus oleks selline tulehark.

Probleem ei ole ainulaadne. Piisab, kui meenutame, millised tingimused Britt Ekland dikteeris lahutusel Rod Stewardile ta plaatide autoriõiguste kohta.

Aga lõpp keelepeksule. Nüüd on teemaks Robert Sheckley kirjanduslik produktsioon. Selles artiklis keskendun ta SF-toodangule ja selle analüüsile. Mees on kirjutanud ju suure hulga action-lugusid, põnevus- või kriminaalromaanideks peetavat kirjandust, kuid olen seisukohal, et nendest ei tasu midagi kirjutada. Mitte sellepärast, nagu ei kõlbaks nood mingi telesarja stsenaariumiks, vaid seetõttu, et selliste üllitiste arvustamine on samaväärne mulle lapsepõlves maal antud ülesandega, kui kurtsin vanavanematele, et midagi ei ole teha: mine kanalasse ja eralda kanasitt kukesitast. Oli kuidas oli, vähemalt ühes kohas on Robert Sheckley ulme kohtunud action-filmidega: novellist "Seventh Victim" on tehtud film "The Tenth Victim". Ma ei ole kõnesolevat toodet näinud, kuid arvestades, millisel tasemel ulmest põimitud käsikirju on koheldud ekraanil, ei usu, et olen millestki ilma jäänud.

Isiklikult olen maadelnud Sheckley tekstidega paar korda: tõlkisin soome keelde "Tardunud ühiskonna" ("Status Civilization") ja dramatiseerisin raadiole novelli " Hiilimisluba" ("Skulking Permit"). Mõlemad olid kasulikud kogemused. Ja mõlemad esindavad Sheckley'le tüüpilist liini: ühiskondlikke konflikte. Sheckley keskendub oma tekstides enamasti erinevate süsteemide ja mõttesuundade kokkupõrkele ja mõtisklusele, kuidas tekkinud vastuolud saaks kõrvaldada. Nendes võitlustes on väga harva võitjaid ja kui on, jääb võidurõõmust kibe maik suhu.

Sheckley mängleb inimeste unelmaga paremast. Tüüpilise näitena võiks mainida selliseid novelle nagu "ATicket to Tranai", "The Prize of Peril", "The Store of the Worlds", "Something for Nothing", "The People Trap" ja kes teab, kui palju teisi. Sheckley naerab välja inimeste ahnuse, kuid maalib kohutava pildi tuleviku ühiskonnasüsteemidest. Kui lugeda ta toodangut vähegi intensiivsemalt, saab see teema üha selgemad piirjooned. Selles ajakirjas avaldatavas novellis "Protection" kristalliseerub see filosoofia tabavaks lauseks: "Meil maa ussikestel on üks ühine pahe: me võtame vastu kõik meile pakutu, vajame seda või ei."

Mulle näib, et tegelikult tahab Sheckley öelda, et vaata alati kingitud hobuse suhu! See mõte leiab rakendust kõikides Sheckley düstoopilistes maailmapiltides – me võtame vastu pakutava küsimata, kuhu see kõik võib viia ja milliseid kohustusi selline "tasuta" kingitus võib kaasa tuua. Novell "Protection" on selle järelduse tüüpiline näide. Samasugune olukord tekkib ka novellis "A Ticket to Tranai". Selles pakutakse peategelasele linnapea kohta ette teatamata, et igaüks, kes temaga rahul ei ole, võib ta õhku lasta.

Ehk: Sheckley lugusid võib võtta huumoriga, kui nendesse ei süvene. Ta peategelased on sageli desperaadod, kel ei ole mingisugust valikuvõimalust. Ja kui ongi, on võimalused üks teisest halvemad. Robert Sheckley on küünik. Selle eest ei pääse kuhugi. Kui ma mõtlen ta lugude lõppudele, meenub mulle Spike Milligani romaan "Pockoon", kus peategelane romaani lõppedes on tõelise supi sees ja sõnab autorile: "You can't leave like this!". Ning kirjanik tõdeb: "Oh, can't I ?"

Sheckley kirjutamisviis on sihipärane ja ökonoomne. Ta ei venita asjatult, ega nokitse intriigi kallal. See on üks põhjus, miks ma imetlen ta kirjutusstiili. Tänapäeval näib olevat moodne jätta loosse nö "loose ends" ehk teisiti öeldes intriigi osi, mis ei sõlmu loo lõppedes ning on jutu tegevuse suhtes tähtsusetud. Sheckley lugudes sellist viga ei esine – iga sõna, mille mees kirjutab, viib lugejat lõpplahenduse poole ja ükski neist ei ole tarbetu. Kadestusväärne omadus.

See omadus ei tee veel kellestki suurt kirjanikku. Sheckley'st teeb suure kirjaniku just ta võime valitseda stiili. See ökonoomne kirjutamisviis ning stiili valitsemine võivad olla teineteise sugulased, kuid Sheckley tekste on selle liidu tõttu vaimustav lugeda. On väidetud, et novelli on kõige raskem kirjutada, kuid Sheckley'le see ei näi tekitavat raskusi. Pragmaatilisusest hoolimata suudab ta oma novellides luua meeldiva meeleolu. Ta tegelased on loomulikud ja usutavad – olgu siis inimesed või kosmoseolendid. On tõsi, et need inimesed või olendid on üsna karrikatuursed ja mõnede arvates on Sheckley ehk sõrmega osutav, kuid mina naudin neist stereotüüpidest ning selletaoline tegelaste kujutamine on just omane Sheckley kirjutusstiilile. Tähtsaim on loo moraal – õpetus – või kuidas keegi seda nüüd nimetab. Robert Conquest ütleb kogumiku "The Robert Sheckley Omnibus" eessõnas, et Sheckley ei ole jutlustaja. Minu arvates ta on just see. Mitte sel kombel, et ta sõnum oleks liiga pealetükkiv. Kuid see on alati olemas ja kergesti mõistetav. Sheckley oskab oma sõnumi valada kergesti mõistetavasse ja meeldivasse vormi. Tegelikult nii meeldivasse, et kui lugeja ei vaevu mõtlema oma peaga, võib tuum kaduma minna. Ma ei tea, kui laialt on Sheckley toodangut USA-s kasutatud näiteks diplomitööde objektina, kuid lihtsamat teemat on raske leida. Teisalt on mehe tekstide suhtes asjatu minna kõige kergemat teed, sest seal võib oodata suur hulk kurbi üllatusi.

Summa summarum: Robert Sheckley lood mõjuvad mitmel tasandil. Neid võib lugeda ainult ajaviiteks, kuid soovi korral võib igaüks leida sealt nii mõndagi mõtlemiseks. Nad loovad visioone, kuhu kirjanik on jätnud ruumi – igaüks võib ise ette kujutada kõike seda, mille ta Sheckley jäetud pilti suudab paigutada. Selles mõttes on Sheckley samasugune hooletu laristaja nagu Tolkien. Ta loob tohutu tausta ehk teisiti öeldes ehitab võimsad dekoratsioonid – ja kasutab neist vaid murdosa, et jutustada soovitud lugu. Ja mis peamine, ta oskab kulisse ehitada. Ta kasutab väga harva tagasivaateid ning püüab teabe paigutada tegelaste suhu ehk dialoogi. Just seepärast ongi tema teksti nii kerge ja mõnus dramatiseerida.

Eeltoodust võib jääda mulje, et Sheckley on minu arust mingi kirjanduslik buldooser, kes trügib oma juttudes vahendeid valimata algusest lõppu võimalikult kiiresti. Tõsi, ta kirjutab minu meelest sihipäraselt ja ökonoomselt. Kuid see ei tähenda, et mehel puuduks ettekujutusvõime. Vastupidi. Sheckley ei keskendu pelgalt "bottom line'le" ning ta jutud ei ole kunagi ühe fraasi naljad. Nii mõnigi kord on ta lugude tegevustik selline, et lugejal on raske kaasas püsida. Enamiku Sheckley teoste kohta võib kasutada ingliskeelset ütlust: "Never a dull moment".

Üldiselt võib öelda, et lugejal on lugedes niisama meeldiv olemine, kui kirjanikul oma lugu kirjutades. Ja Robert Sheckley on kirjutades olnud väga heas tujus.

Ajakirjast " Aikakone" (4/1989)

tõlkinud Arvi Nikkarev