Vene lugejate arvamusi ”Väljapraakimisest"

Venekeelse veebilehe FantLab lõi 2004. aastal Aleksei Lvov.

Kahe aasta eest oli sellel 88 000 liiget ja üle 244 000 teose. 2011. aastal pälvis FantLab Euroconi auhinna kui parim ulmeajakiri.
Mastaapide mõistmiseks toon ära andmed mõnest teosest.
Väljasõitu rohelisse on hinnanud 7932 lugejat ja arvustuse kirjutanud 236 lugejat.
Teistest teostest: Raske on olla jumal 6590 (221), Öine vahtkond 7702 (170) ja Väljapraakimine 1915 (113).

Alljärgnevalt esitan mõningaid vene lugejate arvamusi Divovi romaanist (Fantlabi lehekülgedelt) :

1. Kohe alguses torkavad silma viited Bondile, kuid mulle meenus assotsiatiivsel tasandil teine raamatutegelane. Keegi on öelnud ”punase krahvi” kohta: ”Ta suutis ka Marsile saata degenerandi.” Võtsin kätte Aeliita. Jah, sealse tegelase nimi on ka Gussev.
Autor ise rõhutab, et väljapraakijad olid täielikud hullud – muidugi, raske on tappa nii palju inimesi ja pärast seda täie mõistuse juurde jääda!
Mida autor oma teosega öelda tahtis, jäi mulle mõistatuseks. Kas seda, et lihtsad lahendused nagu ‘pole inimest – pole probleemi’ tänapäeva keerulise struktuuriga ühiskonnale ei kõlba? Aga ega need kõlvanud ka endistel aegadel (kasvõi seesama Vlad!).
Mulle soovitati lugemiseks Väljapraakimist, et tutvuksin Divovi loominguga. Kuid mina omakorda seda tegema ei hakka (kui mõistus ja elu on teile kallid, hoidke sellest raamatust kaugemale).

(blackbird 22; 02-02-2009)

2. Divov on provokaator. Tal on õnnestunud selle raamatuga inimesed põhjalikult segadusse ajada. Kõik minu tuttavad, kes on lugenud romaani Väljapraakimine, jagunevad kahte rühma: osale on see helge utoopia, teistele (nad on vähemuses) sünge antiutoopia.
Vaatamata tegelaste teatud tinglikkusele, on autor mänginud suurema osa Venemaa kodanike unistustel. Eriti, kui ei pööra tähelepanu mõningatele pisiasjadele. Nõustuge: väga tahaks elada tugevas, enesega toime tulevas riigis ilma kuritegevuse ja korruptsioonita, ilma tüütute rahvusvähemuste ja karjuva kollase ajakirjanduseta. Ja ükski hind pole selle jaoks liiga kõrge. Siin pühitseb eesmärk igat vahendit. Aga vaat õigeaegne jõumeetodite peatamine laisa ja lohaka rahva suhtes vaevalt et õnnestub. Läheb vaja uusi vaenlasi, muidu saabub stagnatsioon ja kõik muutub endiseks.
Aga isiklikult teie, kas te võiksite seal ellu jääda? Te pole ju kurjategija? Mis teil karta? Kas teil üürivõlga on? Aga ehk hoiate kõrvale alimentide maksmisest? Ega te ometi liikluseeskirju pole rikkunud? Aga mis rahvusest on teie isa ja ema? Noh, sel juhul tere tulemast! Kuid siiski, oodake… Mis seis teil tervisega on?

(Alexandra; 20-05-2009)

3. Mida ma mõtlen väljapraakimise süsteemist kui sellisest. Niisugusel kujul, nagu see raamatus on esitatud – kohutav. Aga kui jätta välja ”praak tervise pärast” ja ebaterve natsionalism… Kahjuks sellised süsteemid reaalses elus ei toimi – väljapraakijateks satuvad sageli valed inimesed. Aus inimene leiab endas väga harva jõudu, et kaabaka üle kohut mõista ja teda karistada. Aga lurjus on alati valmis tunnistama praagiks naabri, sest tollel on hea korter või viimase peal auto. Leida terve armee jagu fanaatikuid, kes oleksid halastamatud ja samas ausad – see on ebareaalne. Selliseid on vaid üksikuid ja reeglina leiab kuul nad kiiresti üles. Totalitaarsed riigid pole suutnud kunagi midagi head luua. Et selles veenduda, piisab pilgu heitmisest ajalooõpikutesse. Nii et väljapraakimine süsteemina on praktiliselt teostamatu.

(ivan2543; 16-06-2009)

4. Ma ei tea, kuidas keda, aga mind isiklikult hirmutab see, et paljud peavad seda raamatut utoopiaks ja selles kujutatud maailma – köitvaks. Jah, kuidas küll peab inimestel kõrini olema ümbritsevast korralagedusest, vägivallast ja seadusetusest, et sellesse kohutavasse väljapraakimise süsteemi ühes selle fašistlike meetoditega suhtutakse kui positiivsesse ja soovitavasse! On, mille üle mõelda.
Ma ei hakka analüüsima süžeed – siin on sel teemal juba mitmeid põhjalikke sõnavõtte. Kuid üldmulje ütlen: vaimustust see romaan ei tekitanud. Kohe päris algul ütles sisetunne „ei usu“ ja kogu teose lugemisel see ei kadunud. Näib, et nii peaks juhtuma iga ulmeteosega, kuid ei... Mõnikord võtad omaks kõige uskumatumadki tingimused, mida autor esitab, kuid siin pole see nii.
Nõrk on ka kirjanduslik külg. Stiililiselt vägagi keskpärane; tegelased on kuidagi šabloonsed, standardtüübistik. Hulgaliselt šabloonseid süžeekäike, sealhulgas liigutavad lood koertega (keda kord päästetakse eskalaatori hambust, kord toidetakse pirukatega – tuleb ju rõhutada tegelastes säilinud humanismi), ja stseen, kus PG kohtub Irinaga... Kõik see ei haara kaasa, vaid ärritab. Nõrgalt kirjutatud, mis teha!
Ent tingimusteta hea külg on ootamatu ja seetõttu tugev ühiskondlike probleemide paljastamine. Alati, kui lugejad hakkavad sellest romaanist rääkima, tekib tormiline ja emotsionaalne vestlus ning vaevalt et teose kirjanduslikest väärtustest, vaid just käsitletavatest probleemidest ja nende lahendusvariantidest. See on tähtis, see on väärtuslik ja selle eest aitäh autorile.

(Yazeva; 09-08-2009)

5. Sotsiaalne, karm, lõikav, terav, mitmetähenduslik. Minul assotsieeruvad need sõnad Väljapraakimisega. Ma ei vaatle romaani kui utoopiat või antiutoopiat. Mulle näib, et see teos on kirjutatud eelkõige kui arutlus antud teemal. Lugemist ajudele.

(volot; 13-11-2009)

6. Mulle ei meeldi kodumaine fantastika, sest enamikel juhtudel on see standardne, primitiivne, šabloonne ja efemeerne. Mulle ei meeldi Venemaa alternatiivajalugu, sest enamasti on see seotud vene ideega, on kohutavalt naiivne ja täis vägilasi ning kangelasi. Mulle ei meeldi satiir ja huumor, sest üheksakümnel protsendil juhtudest on see pingutatud ja kunstlik. Lõpuks: mulle ei meeldi Oleg Divovi looming, sest tema jutud on minu arust igavad ja tekitavad soovi sulgeda raamat. Kuid Väljapraakimine – see on superraamat, mis ei mahu ühegi minu poolt nimetatud kontseptsiooni alla. Sellepärast nägin öösel unes kangelast nimega Pee Gussev, kes tulistas mind Berettast ja see oli väga põnev uni.

(Nostradamus; 10-11-2010)

7. Väljapraakimine on suurepärane praktiliselt igal tasandil. Kui lihtne bojevik erivägede spetsnazi liikmest, kes tapab, kuid alla ei anna. Ja kui poliitiline põnevik revolutsioonist, mis õgib omad ježovid ja robespierre’id... Ja kui aktuaalne etüüd kollektiivsest alateadvusest, mis unistab (ja mis iseloomulik – seniajani) inimliku näoga fašismist... Ja kui postmodernistlik kollaaž teravmeelsetest paroodiatest ja uustõlgendustest. Väärt on juba ainuüksi antisemiidid Ehho Moskvõs või ülaltoodud määruste numbrid (neile, kes ei tunne Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksit, selgitan, et paragrahvid 102-106 käsitlevad mõrvu).

(ismagil; 11-01-2011)

8. Raamat räägib muuhulgas sellest, et gestaaposse, NKVDsse, väljamöeldud SJAsse jm värvati tavalisi inimesi, niisuguseid, kes teistes tingimustes oleksid võinud töötada pankades, koolides, arvutifirmades – ükskõik kus. Neil olid pered, sõbrad, olid oma mured ja rõõmud. Kui poleks mõningaid momente, nagu vaimselt haige poisi väljapraakimist (Väljapraakimine a la Sparta oli minu meelest sisse toodud taotluslikult, sest see polnud kujutatud ühiskonnale orgaaniliselt vajalik) ja finaali (heast arstist Irinast, kes vihkab vanakesi, – kandidaadist Gussevi mõrsjaks), siis võiks endalt küsida, millest see raamat siis räägib. Mind hämmastavad raamatut „kümnega“ hinnanud lugejate arvustused, kes ei märganud Irinat ega kirjanduslikku teksti, vaid üksnes „utoopiat“... Sealsest ühiskonnast ei räägita ju peaaegu midagi, sest romaan keskendub spetsnazi liikmete kujutamisele, nii-öelda õigluseoda teraviku kujutamisele. Üks, ideoloog, joob hommikust õhtuni, teine rabab kuidas jõuab, et tütre ravimiseks raha teenida, kolmas ...

(nalekhina; 27-05-2012)

9. Esimest korda elus rebisin katki kolm arvustust. Need sisaldasid hüpoteese, mille kohaselt:
a) Divov on kuri ja hirmus fašist, kes on kirjutanud vaat just sellise utoopia, mis realiseerib igatsuse kõva käe järele, ning on pärastpoole selle maskeerinud pseudoliberaalsete järelsõnade ja eessõnadega ning lisaks andnud veel igasuguseid intervjuusid teemal „ma tahtsin näha reaktsiooni“...
b) Divov on salakaval liberaal, kes on kirjutanud düstoopia sellest, et korralagedus Venemaal on kurjast, aga kord on mitu korda (see on kalambuur, mitte tautoloogia) hullem...
c) Divov on andekas haltuuramees, kes sepitses kiires korras valmis teksti, mis sarnanes tugevasti põnevikuga võmmidest ja bandiitidest ning mida oli lahjendatud murega Venemaa saatuse pärast ühele osale lugejatest ja pilgetega Venemaa kohta teisele osale lugejatest. Aga siis ta tabas, et tuli välja kuidagi liiga suur haltuura (eriti see eepiline lõpp, mis sarnaneb eepilise sossiga) ning võttis ja kirjutas juurde kõiksugu eessõnad ja järelsõnad, milles seletas põhiteksti nõrkusi, muutes selle nagu mitte enda omaks ja võttes niiviisi kriitikutel relvad käest... Aga tegelikult ei viitsinud ta lihtsalt romaani uuesti kirjutada...

Kuna kõik need hüpoteesid võivad osutada nii õigeks kui ka täielikuks jamaks, siis panen raamatule sellise madala hinde (6/10) ja loen ka edaspidi suure huviga Divovi teisi raamatuid. Sest:
a) mulle meeldib maha teha tema raamatuid, sest maha võib teha midagi, mis pole päris tavaline ega jäta ükskõikseks;
b) ta on tõesti andekas inimene, kellelt ootan geniaalseid visioone, mida võibolla ei jõuagi ära oodata...

(pontifexmaximus; 19-07-2014)