15.9.1940 New Yorgis sündinud Norman (Richard) Spinrad
on üks kõigi aegade meisterlikumaid ja tähtsamaid science
fiction kirjanikke. Oma esimese novelli “The Last of
Romany” avaldas ta 1963 ajakirjas “Astounding
Science Fiction” ja on sellest alates vabakutseline
kirjanik. Esimene romaan “The Solarians” sai
kaante vahele 1966 ning seejärel on ilmunud kümmekond
ulmeromaani (nende hulgas ilmselt läbi aegade kõige enam
vaidlusi põhjustanud ulmeromaanid “Bug Jack Barron”
ja “The Iron Dream”) ning samapalju muid
teoseid. Vaatamata sellele on tema loomingut uuritud üllatavalt
vähe ja soome keelde ei ole tõlgitud ühtegi raamatut –
olukord vajab kiiret parandamist (1998 sügiseks on ilmunud kolm
raamatut. Tõlkija märkus.) Norman Spinradi teosed on
suuremas osas nii teemade, nende käsitlemisviisi kui ka vormilt
väga omapärased ning selgelt traditsioonilisesest teaduslikust
fantastikast erinevad. Kuulub ju Spinrad New Wave -kirjanike
hulka ja seetõttu on ta kirjanduslik auahnus ning mässumeelne,
mitte mingeid asjaolusid arvestav positsioon üsna ootuspärane.
Spinrad annab neile New Wave’i jaoks klišeedena
kõlavatele sõnadele täiesti uue ulatuse ja tähenduse –ta
tõuseb vastuvaidlematult oma ala kõige suuremaks meistriks!
Spinrad on mitmeid kordi tõdenud, et kirjutada tasub üksnes
neljast asjast: seksist, armastusest, võimust ja rahast –
ja iseenesest mõista nende vastasmõjust ning võitlusest. See
ütlus peab suures osas paika ka Spinradi raamatute puhul.
Süvenedes võib tõdeda, et kõik need seigad põimuvad ühte ja
moodustavad tahtliku või tahtmatu mõjutamise
võrgustiku. Igas Spinradi tähtsamas romaanis on vastamisi
erinevad jõud, mis taotlevad eri vahenditega omakasu ja
püüavad vormida teistest endataolisi. Ja seda
“mindfucking”- mängu peetakse seksi, armastuse,
võimu, raha ja seega kogu elu kõikidel tasanditel.
Need teosed on seega suurel määral mängu kirjeldused: tugevad
ning inimesi ja nende motiive sügavalt mõistvad isikud
mängivad omavahel mõjutusmänge, mis mõjutavad kogu planeedi
ja inimkonna saatust. Kujutades neid mõjutavaid isikuid, nende
mõtteid ja tegevust, põhjendab Spinrad kõike usutavalt ja
loogiliselt – just sellistele mängudele rajanevadki kõik
inimsuhted, ühiskonnaaparaat ja eriti just poliitika. On meie
õnn, et selliseid külmalt tarku ja osavaid mängureid, kellest
Spinrad kirjutab, ei sünni maailma tihti. Kuigi neis raamatuis
peaaegu alati hea (Spinradi mõistes) võidab, ei juhtu seda
tõelises maailmas enamasti kunagi.
Samal ajal kui Spinrad kirjutab mängureist ja mõjutajatest,
mängib ta omaenese mõjutusmängu lugejaga. Ta teab täpselt,
mida ta mõtleb ja mida ta tahab vahendada, ja hirmuäratava
täpsusega suudab ta mängida lugeja tunnetel. Spinradi tekst on
nagu uimasti, mis lugeja teadmata tungib sügavale alateadvusse
ning jätab ta õhku ahmima. Sellepärast on arusaadav, miks
Spinradi teosed on äratanud taolise vastureaktsiooni: kirjanik,
kes suudab sedavõrd hästi kontrollida lugejat, võiks olla
ohtlik propagandist. Heaks näiteks sellest on lõik nüüd
“Tähtivaeltaja”-s ilmuva novelli “Suur
lõõsk” eessõnast: “Olin saatnud novelli Damon
Knightile “Orbit”-i jaoks. Kui kohtasin järgmisel
korral Damon Knighti, juhtis ta mind oma kööki, silmad põlemas
ja hullu kombel kaagutades. Nõudepesulaual oli minu jaoks valmis
seatud väike näitus. Ta oli metsast korjanud mõne
radioaktiivse välimusega lehikseene ning kirjutanud igale
seenekübarale sõnad TEE SEE ! Siis ta rääkis, et novell talle
meeldis ja et ta ostab selle, kuid ta ei ole kindel, kas seda
üldse kunagi peaks avaldama. Mõelda vaid, kuidas see mõjus
sellisele terve mõistusega tüübile!” Meie õnneks on
Spinrad siiski vabaduse, individualismi ja tõelise demokraatia
poolt kõikide konservatiivide, kaasaegsete valitsusaparaatide ja
ideoloogiate vastu –selge 60-ndate rahu ja armastuse toode,
võiks mõni sapikeel tõdeda. Red ripe anarchy for all the
world to see!
Vaatleme nüüd natuke lähemalt neid nelja asja, millest Spinrad
väidab kirjutavat. Eeskätt seks ja armastus, mida ei või
kunagi teineteisest täiesti lahutada. Spinradi raamatuid on
tihti püütud eirata ja lämmatada neis sisalduvate varjamatute
ning täpsete seksuaalaktide kirjelduse ja nende stseenide tohutu
suure hulga tõttu. See on iseenesest üsna naeruväärne, sest
on ju seks inimelu üks suurimaid (kui mitte kõige suurem)
mõjutajaid. Seks mõjutab meie tundeid ja tegusid üsna pikka
aega meie elus ning keegi ei saa eitada seda, et seks on tunginud
kõikidesse eluvaldkondadesse kõikvõimalike reklaamide, muusika
ning TV-ekraani kaudu isegi meie riietumisse ja toitumisse.
Spinradil ei ole seksikirjeldused kunagi omaette eesmärgiks.
Seks ja selle kirjeldused on alati oluline osa süžeest ning
isikukirjeldusest – sest milline kirjanduslik tegelane oleks
usutav seksialaste mõteteta ja kelle tegevust siis seks üldse
ei mõjutaks? Need seksuaalaktid võivad olla osa seda
mõjutusmängu või need võivad paljastada midagi tõesti
sügavat isikute olemuses ja mõtetes. Neis situatsioonides näib
inimene olevat kõige rohkem alasti, ta on kõige hõlpsamini
mõjutatav ja temale suunatud mõjutuse tulemused ilmnevad kõige
kiiremini. Armastusakt kujutab fokuseeritult inimese
lähenemisviisi iseenesele, teistele, ühiskonnale – see on
robustne mäng, milles tüssata ei saa.
Kui seks ja armastus käivad käsikäes, on kogemused kauneimad,
kuid kui seks alandatakse võimukasutamise vahendiks, muutub see
millekski inetuks. Tähtsaim on ühine kogemus ja nauding.
Seks ja armastus on tedagi üks võimu vorm, nagu rahagi. Kui sul
on midagi, mida teised meeleheitlikult enesele ihaldavad, on sul
nende üle võimu. Kuid on olemas ka teistsugust võimu:
mõjutusvõimu, mis ei teki rahast või sellele vastavast, vaid
meediast ja selle jõust. Spinrad hindab meedia mõjuvõimu
teadvusele, selle mõju suurtele massidele väga kõrgelt. See,
kes valitseb ja oskab kasutada massiteabevahendite jõudu, on
poliitikute, rikaste isikute ja firmadega võrreldes isegi
eelisseisundis – ja kas Spinrad isegi ei ole üks
sellistest?
Massiteabevahendid on mõjutusmängu instrumendid nii mõneski
Spinradi teoses: “Bug Jack Barron”-is võitleb
endine 60-ndate aktivist oma iganädalase tv-saate abil
miljardäri vastu, kelle käes on võim elu ja surma üle; “Little
Heroes”-is püüab vana rokkar õhutada rahva
ülestõusule uuelaadse rock-tähe abil; “Songs from the
Stars”-is püütakse päästa peaaegu hävinud Maa
levitades Marshall McLuhani ideed elektroonilisest maailmakülast
planeetide vahel; “A World Between”-is
meediademokraatiale rajanev utoopiline maailm püüab meedia
vahenditega võidelda vallutajate ideoloogiate vastu jne.
Spinrad on selgelt mõistnud, milline võim on meedial. Nagu
ühenduses Philip K. Dickiga on tõdetud, saab
massiteabevahendite abil meile sisendada ükskõik mida. Spinrad
suhtub nendesse mõjutusvõimalustesse siiski positiivselt: tema
jaoks on meedia vahend, mille abil inimesed saab äratada ja
koondada nad parema tuleviku nimel. Spinradile meediamõjutajad
on just need “head” isikud, kes võitlevad kivinenud
ning konservatiivse rahamaailma ning poliitika vastu.
Norman Spinradi teoste teemasid on nende tohutute
põhitähenduste tõttu raske käsitleda. Ta on loonud
õnnestunult oma teostesse tugevaid pingeid ja kaasahaaravaid
intriige – lood on ülesehituselt meisterliku
mosaiikmõistatuse taolised ja kuigi paljud neist on üsnagi
mahukad, ei ole neis midagi tarbetut. Spinrad valitseb seega
jutuvestmist, kuid olulisem külg tema raamatute mõjuhaardes on
nende kirjutusstiil –see neelab lugeja teose maailma ning
selle tegelaste mõtetesse. Ma ei ole näinud kedagi muud
kasutavat vastavat kirjanduslikku akrobaatikat – see
originaalsus, mitmepalgelisus ning reegleid mittearvestav stiil
muudavad Spinradi teosed raskesti tõlgitavateks.
Spinrad lõi oma stiili “Bug Jack Barron”-i
jaoks. Kuna kõnealuses romaanis kujutatakse suures osas
televisiooni kaudu kogetud tõelisust, pidi Spinrad panema teksti
seda vahendama. Otseselt ei ole see ju võimalik, sest
televisiooni tajutakse vahetult meelte kaudu, seevastu kirjutatud
sõna kulgeb mõistuse ja seal olevate mõtete, hirmude, soovide
jne kaudu. Seepärast pidi Spinrad kirjutamisele lähenema hoopis
uuest vaatevinklist: ta pidi algul mõtlema, kuidas ta tahab
lugejat mõjutada ja alles seejärel kirjutada nii, et lugeja
nägemus oleks võimalikult lähedal tema omale.
Et selles edukas olla, pidi ta heitma kõrvale tavapärased
kirjutusreeglid, kirjavahemärgid muutusid tal musikaalseks
märgistikuks, mille abil Spinrad kontrollib lugemistempot ning
sunnib sel kombel lugejat teksti tajuma tema soovitud tempos
–vahel juba sellises rütmis, et mõistus ei suuda kõike
analüüsida nii kiiresti, ja siis need muutuvad samaaegselt
tajutavateks sündmusteks ning tunneteks. Näiteks olgu toodud
üks sellistest stseenidest “Bug Jack Barron”-ist:
”He shuddered in quivering, helpless he-she role reversal
as inverted deja vu flashes mocked him, her eyesbottomless, open
as she kissed him, Wednesday- night- vacuum- leaching- eyes of
endless string of surrogate Saras becoming real Jack- and- Sara
Sara, Berkeley, Los Angeles, Acapulco, night- breezes Sara
becoming wet- dream California of the mind Sara becoming every
Sara that never was in false memory banks of forlorn longing
becoming Saras past, Saras future, flashing positive- negative
white- out black- out reality-fantasy in and out of past and
wet-dream-future time with the rhythm of her liquid thrusting
tongue.”
Siin on näha ka teine Spinradi mõjutusvahend: ta proovib
tõepoolest lugejat viia oma peategelaste peade sisse. Sel kombel
kujutatakse kõik mõtted ja sündmused, nii et raamatud muutuvad
vaadete, tunnete ning sisereaktsioonide sarjadeks. Ei ole ühtegi
välist jutustajat, on vaid sündmuste ehtsad ja sügavad
osalised.
Ja nii uskumatu kui see ka ei ole, on Norman Spinrad kõike seda
ka suutnud teostada – lugeja muutub läbielajaks, selleks
isikuks, kes on keset neid raamatu sündmusi. Spinrad oskab oma
teoste tegelased luua nii täiuslikeks ja inimlikeks, et ka nende
poolt tajutud maailma peab lihtsalt uskuma. Kui sa loed Spinradi
raamatut, oled sa selle raamatu sees, vaheaegadel kõnnid nagu
mõnes ebareaalses udus ja vaid need kohad ja sündmused,
milliseid võid ühendada raamatu kontekstiga, tunduvad
tõelistena. Peadpööritav, hirmuäratav, kuid samas rõõmustav
kogemus. Iga Spinradi teos muudab lugejat tagasipöördumatult.
Spinradi tekstide ehtsust lisavad ka muud keelelised vahendid
– inimesed kõnelevad meie ajastu omast erinevat, kuid oma
ühiskonnale ja tegelaskujule sobivat keelt. “The Void
Captain’s Tale”-is ning "Child of
Fortune"-is prantsuse keelega segatud inglise keelt, “Little
Heroes”-is on lisaannus hispaania keelt ning “Songs
from the Stars”-is räägivad tähtedevahelised olendid
kes mehhaaniliselt, kes laulvalt jne. Romaanide keeleline
jutustamisstiilgi on alati oma sisu sarnane.
Enne kui siirdume üksikute romaanide vaatlemisele, peab mainima,
et uimastid kuuluvad alati loomulike ja igapäevaste asjadena
Spinradi raamatumaailmadesse –need on samasugused ergutavad
ained nagu alkohol, tubakas ja kohv tänapäeval. Uimastite tugev
osakaal tuleneb eelkõige sellest, et selline areng on loogiline
ning teiseks põhjuseks on see, et nende kaasabil saab heita
sügavaid pilke inimmeelde.
Norman Spinradi esimesed romaanid “The Solarians”
ja “Agent of Chaos” olid eelkõige dekoratiivsed
kosmoseooperid, kus küll olid idanemas tema peateemad. “The
Men in the Jungle” oli siiski esimene spinradlik teos.
Seda luues sai ta “Doubleday” toimetajalt
Lawrence Ashmeadilt täiesti vabad käed ning tajus, et head
raamatut peab kirjutama nii, nagu asjad looja meelest on, mitte
nii, nagu toimetaja sooviks neid olevat ( ta oli oma esimeses
raamatus toimetaja korraldusel muutnud peategelase nime ja
lisanud romaanile 10000 sõna). Ja kui Spinrad pääses niimoodi
vabaks, ei takistanud teda enam miski.
Juba “The Men in the Jungle” räägib osavalt
mõjutusmänge kasutavast isikust. Bart Fraden on poliitikulaadne
tüüp, kes oma naise ja sõjaväelasest sõbraga korraldab
revolutsioone, millede abil ta ise pääseb võimule. Raamatus
jõuab Fraden välja isoleeritud planeedile, millel on iseäranis
haiged kombed: valitsev klass saab oma naudingu uimastitest ning
piinamistest, naised on olemas vaid himude rahuldamiseks, lapsi
kasvatatakse lihaks, mehed on orjad ning planeedi põliselanikud
omakorda nende orjad, sõdurid tapavad kõik vastuhakkajad
–neid aga ei olegi, sest valiotseb ju loomulik süsteem
(“ühed tekitavad valu ja teised võtavad seda vastu”).
Et jagu saada sellest tardunud ühiskonnaaparaadist, on Fraden
sunnitud saama selle osaks ja kohe kerkibki üles küsimus, kas
eesmärk pühitseb abinõud? Eelkõige siis kui ta
sõjaväelasest kaaslane peab muutma kohalikud elanikud
meelemõistuseta narkomaanideks, kiskumaks neid kaasa sissisõtta
–ja tunneb isegi oma tegevusest naudingut. Planeedi hullus
kisub kaasa ka mujalt tulnud isikud. Mis on kogu selle
hullumeelsuse, võimu ja verise hurma lõpptulemus, jäägu
paljastamata. See romaan ei kuulu Spinradi teoste paremikku aga
on igal juhul vägev lugu.
“Bug Jack Barron” on teatavasti see kuulsaim
Spinradi romaan. Nagu varem tõdetud, on siin vastamisi vana
Berkeley rahu-, võrdsuse ja vabaduse aktivist Jack Barron ning
surma pelgav hiigelettevõtte juht Benedict Howards. Barron on
suurel määral loobunud oma ideoloogiast ja toimetab nüüd
populaarset tv-show’d “Bug Jack Barron”, kuhu
rahvas võib helistada ja kohtlemise üle kurta. Kui helistaja
suudab Jack Barroni üles ärritada, kirjeldades kohtlemist,
mille osaliseks ta on sattunud, siis helistab Barron edasi
süüdlastele ja “peksab tv-s nende perseid” –
mitte kunagi liiga kõvasti, sest tegemist on ju show’ga.
Benedict Howards on maailma ainsa tegutseva sügavkülmutus-
firma omanik. Firmas külmutatakse parandamatult haiged inimesed
(muidugimõista vastava tasu eest) ootama, kuni nende haigustele
on leitud ravimeetod. Howards tahab hoida seda võimu elu ja
surma üle enda käes ning on läbi surumas seadust, mis annaks
talle monopoli külmutamisele. Rikka mehena on Howards endale
ostnud suure hulga kongresmene ning isegi demokraatide
presidendikandidaat on tema käpa all. Howardsi kinnisideeks on
siiski surematus.
Jack Barron on oma tv-saatega mõjutusmängu ületamatu meister,
kuid kas ta tunneb millegi muu vastu huvi peale iseenda heaolu?
Noh vähemalt oma endise armastatu Sara suhtes ta ei ole
ükskõikne, sest kõik teised naised on talle vaid aseaineks.
Kõigil on oma nõrkused, kes on võimumaias, kes taotleb
surematust, kes Sarat –ja igaüks mängib oma mängu, milles
teised on vaid etturid.
Eriti meisterlik raamat, mis paljastades poliitika räpasust ja
kujutades avameelselt Jack-Sara suhte seksuaalset jõudu (seal
oli isegi paar vandesõna!) ajas kaasaegsetel karvad kõvasti
turri. “Doubleday” toimetaja Ashmead vihkas seda
ja ka teised toimetajad ei olnud vaimustuses. Spinrad, kes
kujutas ette, et on maha saanud meistritööga, kaotas
täielikult usu enesesse ning ei suutnud seetõttu üle aasta
midagi kirjutada. 1967 võttis ta siiski “Bug Jack
Barron”-i alguse kaasa kriitikute Milfordi kongressile ning
sai ainuüksi positiivset vastukaja. Seejärel otsustas Micael
Moorcock raamatu järjejutuna avaldada “New Worlds”-is
ja ka Ameerikas võttis “Avon” ta oma
kirjastusplaanidesse.
Reaktsioon oli kohutav. “New Worlds”-ile antav
valitsuse toetus võeti Inglismaa parlamendis arutusele, suur
raamatukaupluste kett “W. H. Smith” kõrvaldas ajakirja
müügilt ja vanameelsed ulmeringkonnad karjusid: “kuidast
sellist kõlvatut paska võib avaldada?” Kirjanduslikemas
ulmeringkondades võeti “Bug Jack Barron”
vaimustusega vastu, sest see oli selge märk, et ulmekirjandus on
saanud täisealiseks. Spinradi ärritas omal ajal kõvasti
asjaolu, et raamat ei võitnud ei Hugo ega Nebula auhinda, sest
kui ulmeringkonnad olnuks sama ärksad kui muud rinkonnad,
sadanuks romaanile auhindu kapaga.
Ja ennäe, ka järgmisest Spinradi romaanist tuli kõmuteos. “The
Iron Dream” esitleb meile Adolf Hitleri Hugoga
auhinnatud romaani “Lord of the Swastika”! Võimas
lugu!!! Teos põhineb ideele, et Hitler ei jäänudki Saksamaale
natsiriiki rajama, vaid emigreerus Ameerikasse ja hakkas seal
science fictionit kirjutama. “Lord of Swastika” on ta
peateos ja meenutab vaimustavalt vägivaldseid ning suurushulle
scifi-& fantasyraamatuid, kuid on samas nagu otse Hitleri
unelmatest võetud. Kui Hitleri tore, puhtatõuline ja blond
kangelane tõuseb tundmatusest liigitunde suureks sangariks ja
paiskab oma fanaatilised väed limaste ja vastikute mutantide
kallale, tunneb lugeja vaimustust ja sümpaatiat ta vastu
–kuid samas ta tunneb ka hirmujudinaid oma innukusest ja
suudab selgelt näha vastavate mõõga ja maagia-juttude ohtlikke
ja vihkamisväärseid algallikaid.
Nii meisterlikult efektiivset ja paljastavat paroodiat võib
harva kohata. Hitleri valik kirjanikuks on lihtsalt suurepärane
ja raamat tervikuna on nii ehtne Hitler, et paremat ei või
tahta. Spinrad on ka ütelnud,et ta pidi raamatu kirjutamiseks
läbi lugema kõik Hitleri tekstid ja kõned ja romaan on just
selline, millise Hitler oleks nende põhjal kirjutanud.
Spinradile oli “The Iron Dream”-i kirjutamine vastik
protsess, ta vihkas iga sõna, mille ta paberile kandis, kuid
lõpuni arendatud tõepärasuse tõttu on raamat muutunud lisaks
kangelasfantasy kriitikale ka natsismiideoloogia väljaajajaks.
Suurimad probleemid tekkisid raamatu ilmumisel Lääne-Saksamaal,
kus ta pandi vägivalda ülistavana ja Hitlerit idealiseerivana
keelu alla ehk Index’isse. See tähendab, et raamatut ei
või reklaamida ega hoida kauplustes nähtaval, et lapsed ei
saaks seda kätte. Nüüd, pärast 7-8 aastat kohtuvõitlust, on “The
Iron Dream” Index’ist maha võetud. Protsess
jõudis kõrgemate kohtuvõimudeni ja läks kirjastajale tõesti
palju maksma. Seega on üsna ebatõenäoline, et kirjastaja
astuks samme “The Men in the Jungle” kaitseks,
mis samuti on Saksamaal keelatud. Aastate 1972 ja 1979 vahel ei
ilmunud Spinradilt ühtegi ulmeromaani, kuid see-eest kuhjaga
novelle. Tema novellide paremik on mingisuguses “best
of”-kogumikus “The Star-Spangled Future”,
milles Spinrad ka räägib midagi huvitavat igast loost.Valides
sealt need kaks sel aastal avaldatavat novelli, olin tõelises
küllusekitsikuses, sest oleksin tahtnud kasutada peaaegu igat
kogumiku lugu – ka novellist Spinradi iga lugu tuleks eraldi
esitleda, sest ei saa kõnelda mingist ühtsest stiilist, sest
tegu on erilaadsete lugude ühtsusega, kuid ühe novelli pean ma
esile tõstma.
“The National Pastime” räägib uuest
ülipopulaarsest võitlusjalgpallist, kus nii võistkonnad kui ka
pealtvaatajad kasutavad üksteisest mõõdu võtmiseks
vägivalda. Võistkonnad on koostatud erinevate väikerühmade
baasil ja neid võib kergesti kas vihata või armastada:
“Mustad Pantrid” on neegrid, “Kuldsed
Üliinimesed” on puhtaverelised aarialased,
“Psühhodeelsed Trampijad” on hipid oma rokkbändidega,
“Caballero”-d on latinod, “Homo Kergatsid” on
needitud musta nahka rõivastunud homod ja “Seakirved”
mootorrattajengid. Kaks viimatimainitud rühma on “igasse
olukorda sobivad kaabakad”. Ameeriklased armastavad
vägivaldseid lõbustusi, nagu näitab ka tõeliselt olemasolev
National Pastime minivariant ehk wrestling.
Paljukiidetud ja auhindu saanud lühiromaan “Riding the
Torch” käsitleb inimese ja tundetu maailmakõiksuse
suhet. Peategelaseks on kunstnik, kes loob täiuslikke aistinguid
andes inimestele jõudu taluda mõtet, et nad peavad kogu elu
veetma kosmoses.
Spinradi naasmine pikkade ulmeromaanide juurde toimus “A
World Between”-ga ja peaks juba arvama,et ka sellega
suutis ta mõningaid inimesi ärritada –seekord feministe.
Spinrad ei väldi raskeid ja problemaatilisi teemasid ja ka
seekord üsna rohkearvulisi armatsemisstseenide detailseid
kirjeldusi –need on ju nüüd veelgi olulisemad, kuna kõne
all on eri sugupoolte vaheline võitlus.
Vastamisi on femokraadid, tänapäeva kõige fanaatilisemaid
feministe meenutav rühm, kelle eesmärgiks on hävitada
meessugu, jättes paljunemisotstarbeks järele vaid mõne üksiku
indiviidi, ja fašošovinistid, kes tahavad inimlikkust
unustades edasi arendada steriilset teadust. Viimaste mõtteviis
on üsna lähedane kaasaegsele õhtumaade omale, mille ajalugu on
täis naiste ikestamist ja omakasu taotlemist. Nende võitlevate
ideoloogiate vahele jääb Pacificia maailm, kus valitseb
harmoonia ja sugupoolte võrdõiguslikkus. Kuigi mehed on
Spinradile omaselt macho’d, püüavad nad siiski rahuldada
naiste soove –naiste tingimustel ja ainult siis kui viimased
seda tahavad.
Pacificia on meediademokraatia, kus tv-kanalid on vabad ja kus
kõik poliitilised võitlused peetakse tv-ekraani vahendusel.
Femocratia ja Faschochauvinistia vahelise võitluse eesmärgiks
on muu planeedi enda poole võitmine ja see toob kaasa sellise
massiteabevahendite sõja, mida varem ei ole nähtud –kõik
vahendid on lubatud ja kõiki ka kasutatakse.Selles ristuvate
propagandade tulvas püüavad Carlotta Madigan ja Royce Lindblad
säilitada Pacificia sellise tasakaaluka maailmana, nagu ta oli
enne sugupoolte vahelist sõda.
“A World Between” on eriti hea näide Spinradi
tasemest. Sama ei või öelda romaanist “Songs from the
Stars”, millel nagu viga ei olekski, aga mille olemasolu
tundub üsna kiiresti ununevat.
“Songs from the Stars” räägib
tuumasõjajärgsest maailmast, kus vana teadus on püütud
unustada (seega jälle tavapärasest erinev lugu). Peaaegu ainsas
elamiskõlblikus paigas on võetud kasutusele lihaste, päikese,
tuule ja vee seadus. Valge saastumata teadus on puhas karma, vana
must teadus juhtis kogu planeedi hukatusse.
Teose peategelasteks on oskuslikult inimeste tunnetel mängiv
õiglusetooja Clear Blue Lou, ülemaailmsest sidesüsteemist
unistav sõnumite vahendamist uuriva rühma juht Sunshine Sue ja
vana teadust säilitavate spacers’ite juht Arnold Harker.
Külmavereliselt ja süstemaatiliselt püüab Harper läbi viia
mängu, kus Lou ja Sue hakkaksid toetama tema ideed saata rakett
vanale tähtede kuulamise jaoks ehitatud kosmosejaamale. Sinna on
nimelt tallendatud võimsaid ja fantastilisi sõnumeid teiste
päikesesüsteemide kõige mitmekesisematelt olenditelt.
Võibolla on “Songs from the Stars”-i suurim
puudus see, et ta koosneb üksteisest liiga kaugel olevatest
osadest. Kõik osad on omaette võttes lausa hiilgavad, kuid neil
ei ole põhjust olla samas raamatus. Pean ka järgmisi Spinradi
teoseid ehk “The Void Captain’s Tale”-i ja “Child
of Fortune”-i osaliselt ebaõnnestunuteks. Nendes on
Spinrad eemaldunud temale tuntud maastikest ja teosed jäävad
sisult veidi kõhnukesteks. Need raamatud on selgelt
traditsioonilisemad science fiction romaanid kui Spinradil
tavaliselt on –nad paiknevad isegi ühises universumis. On
Teine Tähereiside Aeg, paljud planeedid on koloniseeritud ja
nendevahelisi reise korraldavad Tühjuslaevad. Laevade
hüppemootorite tegutsemisprintsiipe ei mõisteta täielikult,
nende ehitamist õpiti Nende Kes Läksid Enne järelejäänud
ülestähendustest. Kordaläinud hüpeteks vajatakse
Tühjuspilooti, kes ohverdab kogu oma elu hüpete vahelisele
suurele tühjusele.
“The Void Captain’s Tale” räägib
ruumilaeva kapteni ja piloodi ennekuulmatust armastusest, mis
viib millessegi täiesti uude ja arusaamatusse. “Child of
Fortune” on jutustus Auväärsest Reisijast, kes rändab
mööda veidraid planeete ning ta iseloomu mitmekülgsest
arenemisest.
Viimase Spinradi teosena sain ma kätte romaani “Little
Heroes” ja see on just see, mis vaja –võimas lugu!
Seekord on Spinrad ühendanud tõhusaks pakiks cyberpunki ja rock
‘n’ rolli.
Glorianna O’Toole on 60-ndatel oma nooruse läbi elanud
Crazy Old Lady of Rock and Roll ja ta saab muusikabisnest
valitsevalt MUZIK firmalt ülesandeks teha mõni hitt, kasutades
rocktähtedeks tehisisikuid. Tehisisik on arvuti abil ehitatud
videotüüp, kelle laulgi on loodud eriliste häälekooderite
abil. Glorianna saab abilisteks tavalise välimusega ja oma
armuelus õnnetud arvutispetsid Bobby Rubini ja Sally Genaro ning
muidugimõista uurimis- ja marketingiosakonna täpse teabe
sellest, milline muusika läheb kaubaks.
Maailm on selleks ajaks juba üsna selgelt jagunenud A- ja
Ö-liigi kodanikeks ja neil ei ole põhimõtteliselt teineteisega
mitte midagi ühist. Massi hulgast on raamatu peategelaseks Paco
Monaco, olemuselt mucho muchacho, tema sõbratar Karen Gold ja
arvuteid petvaid seadmeid valmistav Tõelisuse Vabastamisrinne.
Pelgast Glorianna, Bobby ja Sally soovide, unistuste ja
probleemide kokkupõrkest, mille teeb võimalikuks uus aju ja
soove avav otse pähe ühendatav võrk, sünnib esimene
mässuline rock-täht pärast 60-ndaid ja punk-aegu, Red Jack. Ta
laulud ja videod ärgitavad inimesi mõtlema ja tegutsema
–tõelisuse vabanemine algab. Rockin’ cyberspace!
Lõpuks nähakse ka MUZIKis, mis toimub edetabelitest väljaspool
ja status quo taastamiseks otsustatakse luua uus tehisisikust
rokkar: seksist nõretav Cyborg Sally, keda jumaldades ununevad
kõik soovid ühiskonda muuta.
Little Heroes” on lõpuni mitmekihiline ja täiuslik
visioon. Halbu külgi ei leia isegi kui peale makstaks, kuid
häid on see-eest nii palju, et leheküljest ei piisaks (tegemist
on 750 leheküljelise raamatuga) –toon ühe uskumatu
näitena rock-videode kirjeldused, kus kirjasõna tekitab sama
võimsa tunde kui parimatel rock-kontserditel kogetu! Huh huh!
NB! Raamatus on Jim Morrison mainitud vähemalt kolm korda.
Norman Spinrad ei ole mingil juhul ainult ulmekirjanik –ta
ise nimetab end “kirjanikuks, kes kirjutab ka science
fictionit”. Mainstream-romaane on kirjanikult ilmunud kolm: “Passing
Through the Flame”, “The Mind Game” ja “The
Children of Hamlin." SF on siiski Spinradile kõige
südamelähedasem, sest ta on tõdenud, et ulme on ainus
kirjanduse liik, mis käsitleb inimese seisundit ühiskonna igal
tasandil. Ulme aitab ka näha meie maailma uutelt ja erinevatelt
tasanditelt, sest see viib välja meie maailmast ja näitab,
kuidas asjad võiksid teisiti olla.
Spinrad on alates “Bug Jack Barron”-ist olnud
tuntud nimi ulmekirjanike hulgas, kuid suure populaarsuse on ta
saavutanud vaid Euroopas –ilmselt tabab see saatus alati
just parimaid ameerika kirjanikke. Spinradi teoseid on üldiselt
tõlgitud 7-9 keelde ja ainus raamat Spinradist “Le Livre
d’Or de Norman Spinrad” (by Patrice Duvic) on seegi
prantsuskeelne. Kuigi Spinradi teosed on kümme korda
kandideerinud Hugo ja Nebula auhindadele, ei ole ta saanud mitte
ühtegi. See-eest võitis “The Iron Dream” 1974.
aastal Prix Apollo ja “Riding the Torch”
järgmisel aastal Jupiter Award’i. Spinrad on teinud ka
organisatsioonilist tööd, olles 1980-1981 Science Fiction
Writers of American esimees ja 1989-1990 World SF esimees.
Toni Jerrman (ajakiri “Tähtivaeltaja”
4/1990);
soome keelest tõlkinud Arvi Nikkarev.