Skarabeuse 2011. aasta raamatuks on kaheteistkümnest jutust koosnev antoloogia Nekromanteion.

Sisukord

1. Herbert W. Franke Vaatemäng
2. Gert Prokop Kasperle on jälle siin
3. Wolfgang Jeschke Nekromanteion
4. Andreas Eschbach Juuksevaibakudujad
5. Johanna Sinisalo Üheksa savipotti
6. Petri Salin Täiskuusirp
7. Lino Aldani Quo vadis, Francisco?
8. Adalberto Cersosimo Ballaad Tirivelist
9. Daniela Piegai Lugu kadunud lapsest
10. Antonio Bellomi Ääretu mõistatus
11. Donato Altomare Viimase kevade laul
12. Donato Altomare Conan, Igavene

Sünnilugu

2009. aasta suvel pidi ilmuma (ja ka ilmus) vene ulme antoloogia Munk maailma äärel. Sama aasta kevadel hakkasin planeerima 2010. aasta raamatut. Selleks ajaks olin lauasahtlisse tõlkinud juba üle 200 lk Gene Wolfe’i loomingut ja tema Best of… oli kaalumisel. Siis aga tegin ootamatu kõrvalepõike ja võtsin 2010. a raamatuks Kir Bulõtšovi kogumiku Perpendikulaarne maailm, lükates Wolfe’i autorikogu ebamäärasesse tulevikku. Nimelt haaras mind tollal mõte, et aastal 2011 võiks ilmuda itaalia, saksa ja jaapani ulme antoloogia.

Alates 2009 a maikuust tõlkisin Bulõtšovi loomingut ja lisaks sellele tegin veel saksa ja jaapani juttude toortõlkeid, viimasest teiste keelte vahendusel. Kevadeks 2010 olin ühele poole jõudnud 4 saksa jutuga ja 6 jaapani jutuga (autoriteks T. Yano, Y. Aramaki, Y. Tsutsui, A. Toyota, O. Makino ja H. Suga). Märtsi lõpus 2010 hakkasin pidama läbirääkimisi avaldamisõiguste suhtes. Tahtsin kogumikku võtta igast keeleareaalist neli kirjanikku. Saksa ja itaalia juttudega ei olnud mingeid probleeme (veel elavad autorid lubasid oma jutte tasuta tõlkida ning avaldada), kuid jaapani autoreid esindas agent, kes tahtis 100 dollarit lühijutu eest. Mõistagi lükkasin sellise röövelliku nõudmise tagasi. Asendasin neli jaapani novelli kahe soome lühiteosega, mis jätsid siiski raamatu mahu samaks.
Märtsis 2011 kaasasin valmivasse raamatusse endalegi üllatuseks ka viienda itaalia autori novelli. Sel moel saingi antoloogiasse 12 juttu (4 saksa, 2 soome ja 6 itaalia).
Ülevaade poleks täielik, kui jääks märkimata, et seekordne raamat on illustreeritud ja kunstnikuks Kaia Otstak. Illustratsioonid meeldivad mulle väga ja loodan, et seekord ka lugejatele.

Sisust

Herbert W. Franke on pärastsõjaaegse saksa ulme grand old man ja otse loomulik on tema loomingu kaasamine. Võrgus avaldatud venekeelsetest juttudest meeldisid mulle kõige rohkem “Einsteini järglased” ja “Vaatemäng”. Valisin lühema ja tellisin Saksamaalt kogumiku “Paradies 3000” viimatimainitud novelliga.
Gert Prokopi leidsin ulmebaasist leiduvate retsensioonide põhjal. Tellisin siis kogumiku “Die Phrrks” ning kahest mulle võrdselt meeldinud loost valisin novelli “Kasperle on jälle siin”, sest seda polnud baasis tutvustatud.
Wolfgang Jeschke loomingu kaal ja tegevus saksa ulme edendamisel on sedavõrd suur, et tema valikus kõhklusi polnud. Ulmebaasis kiideti Jeshke novelli “Nekyomanteion”. Tellisin siis kogumiku “Schlechte Nachrichten aus dem Vatikan”, lugesin läbi ja tõesti – ”Nekyomanteion” oli selle kogumiku parim. Kui kevadel 2010 sain ühenduse autoriga, siis selgus, et jutu õige pealkiri on “Nekromanteion”. Ta saatis mulle ka oma kulu ja kirjadega 2001. a välja antud uhke raamatu, milles on ülalmainitud jutt saksa ja inglise keeles. Akvarellillustratsioonid on teinud Jörg Remé, eksemplare 150 ja igas raamatus on kirjaniku ning kunstniku signatuurid. Seninähtutest kauneim ulmeraamat!
Andreas Eschbach on viimase pooleteist aastakümne edukaim ulmekirjanik Saksamaal. Autori koduleheküljelt leidsin tema debüütjutu ”Juuksevaibakudujad” ja kuna novell meeldis mulle väga, tellisin ning lugesin läbi ka samanimelise rahvusvaheliseltki auhinnatud romaani. Oli hea küll. Kirjanikku esindas agent, kuid alla kolmesajase tiraaži puhul lubas ta novelli eesti keeles tasuta avaldada.
Johanna Sinisalo mitmekülgne looming on väärt, et eesti lugeja seda rohkemgi tunneks. Valisin krüptoajaloolise novelli ”Üheksa savipotti”.
Petri Salingi vääris minu arust tõlkimist. Kuigi mulle endale meeldivad väga tema metakirjandusse kalduvad novellid Borgese, Calvino, Shakespeare’i ja Doyle’i loomingu baasil, näivad need eesti lugeja külmaks jätvat. Sestap valisin tema mahukast jutuloomingust teaduslikku fantastikat esindava kopsaka lühiromaani “Täiskuusirp”.
Lino Aldani oli kirjanik ja toimetaja, kelleta ei kujuta ettegi 20. sajandi teise poole ulmeelu Itaalias. Peaaegu paarikümnest loetud jutust meeldisid mulle kõige rohkem “Head ööd, Sofia” ja “Quo vadis, Francisco”. Valisin viimase, sest see oli märgatavalt lühem.
Adalberto Cersosimo on Itaalias hinnatud ja auhinnatud autor, kes kirjutab peamiselt teaduslikku fantastikat. Jukka Nyman, kes on soomendanud ajakirja “Portti” jaoks ligi 50 itaalia ulmejuttu, on millegipärast Cersosimo loomingust valinud enamasti fantasynovelle. Mitmest heast jutust valisin loo “Ballaad Tirivelist”.

Daniela Piegai on tugevate itaalia naisulmekirjanike hulgas võib-olla et väljapaistvaim. Olen tema loomingust lugenud vaid ühe jutu, kammerliku “Loo kadunud lapsest”. Novell meeldis ja lülitasin selle ka antoloogiasse.
Antonio Bellomi lisandus raamatu valmimise lõpumeetritel. Aprillis 2010 oli Bellomi kuulnud, et kavatsen järgmise aasta suvel avaldada antoloogia, milles on ka nelja itaalia autori novelle. Ta saatis mulle meiliga oma inglise keelde tõlgitud jutte ja palus teatada, kas mõni neist ehk sobiks sellesse kogumikku. Vastasin, et momendil olen seotud Bulõtšovi Perpendikulaarne maailm küljendamisega, kuid lubasin suvel novellid läbi lugeda ja vastata. Mõistagi unustasin lubatu ning ei vastanud. 2011. aasta märtsis avastasin üllatusega Bellomi meili, milles ta palus teada anda, kas siis mõni jutt sobib või mitte. Lugesin need kiiresti läbi ja kahest mulle meeldinust valisin lühema, novelli “Ääretu mõistatus”.
Donato Altomare kirjutab põhiliselt fantasy’t ja neljast võrdselt heast loost läks raamatusse kaks teost: “Viimase kevade laul” ja “Conan, Igavene”. Seega on Altomare ainus kirjanik, kes on käesolevas antoloogias esindatud kahe novelliga.

Kokkuvõtteks

Saksa ulme lühiteoseid tunnen kõige vähem. Arvan siiski, et saksa ulme jätab antoloogias “Nekromanteion” kõige tugevama mulje.
Soome ulme headust kinnitab jälle kord Johanna Sinisalo, kuid Skarabeuse lugejad mäletavad kindlasti ka Pasi Jääskeläise kogumikku Taevast kukkunud loomaaed (2002), mille kolm tugevat lühiromaani hõivasit Stalkeri-hääletusel kohad 2-4.
Itaalia ulme lühiteoseid olen lugenud soome, vene ja saksa keele vahendusel märgatavalt üle tuhande lehekülje, kuid ilmselt pole suurt hulka väga tugevaid jutte neisse keeltesse tõlgitud. Seda kinnitab ka võrdlus Premio Italia auhinnanominantidega ja -laureaatidega. Kuid ka praegune valik leiab hindajaid ning näitab tendentse ja erivusi teiste maade ulmest.
Jaapani ulmega olin tutvunud kolme antoloogia kaudu, lisaks sellele veel venekeelses võrgus leidunud paarikümne looga. See olnuks täiesti erinev saksa, soome, itaalia ja üleüldse läänemaailma ulmest ning seetõttu ehk raskemini omaks võetav. Kindlasti saanuks see tervikuna kõige rohkem kriitikat, kuigi paar pärli oleks igal juhul olnud, sõltumata lugeja maitsest. Eriti teeb meelehärmi see, et polnud võimalik avaldada Tetsu Yano novelli ”Legend paberist kosmoselaevast”. Aga nüüd jäävad nii pärlid kui ka kriitika ära.

Käesoleva antoloogiaga üritab ”Skarabeus” sisse murda lahtisest uksest – tõestada, et head ulmet kirjutatakse ka väljapool eesti, inglise ja vene keeleareaali. Mõistagi lisandub veel rahvavalgustuslik aspekt.

Arvi Nikkarev